Allaneelamine
Seedesüsteemi esimene funktsioon on allaneelamine ehk toidu tarbimine. Suu vastutab selle funktsiooni eest, kuna see on ava, mille kaudu kogu toit kehasse siseneb. Suu ja magu vastutavad ka toidu säilitamise eest, kuna see ootab seedimist. See mälumaht võimaldab kehal süüa vaid paar korda päevas ja neelata rohkem toitu, kui suudab korraga töödelda.
Sekretsioon
Päeva jooksul eritab seedesüsteem umbes 7 liitrit vedelikku. Nende vedelike hulka kuuluvad sülg, lima, vesinikkloriidhape, ensüümid ja sapp. Sülg niisutab kuivtoitu ja sisaldab sülje amülaasi, seedeensüümi, mis käivitab süsivesikute seedimise. Lima toimib seedetrakti sees kaitsva barjäärina ja määrdeainena. Vesinikkloriidhape aitab toitu keemiliselt seedida ja kaitseb keha, tappes meie toidus esinevaid baktereid. Ensüümid on nagu väikesed biokeemilised masinad, mis lahutavad suured makromolekulid nagu valgud, süsivesikud ja lipiidid nende väiksemateks komponentideks. Lõpuks kasutatakse sappi suurte lipiidide masside emulgeerimiseks väikesteks gloobuliteks, et hõlbustada seedimist.
Segamine ja liikumine
Seedesüsteem kasutab toidu liigutamiseks ja segamiseks 3 peamist protsessi:
Neelamine. Neelamine on protsess, mille käigus kasutatakse suu, keele ja neelu silelihaseid ja skeletilihaseid, et suruda toit suust välja, läbi neelu ja söögitorusse.
Peristaltika. Peristaltika on lihaslaine, mis liigub mööda seedetrakti pikkust, liigutades osaliselt seeditud toitu mööda trakti mööda lühikest vahemaad. Selleks, et toit liiguks söögitorust läbi mao ja soolte ning jõuaks seedetrakti lõppu, kulub palju peristaltika laineid.
Segmenteerimine. Segmentatsioon toimub ainult peensooles, kuna lühikesed soolesegmendid tõmbuvad kokku nagu käed, mis pigistavad hambapastatuubi. Segmenteerimine aitab suurendada toitainete imendumist, segades toitu ja suurendades selle kokkupuudet soolestiku seintega.
Seedimine
Seedimine on protsess, mille käigus muudetakse suured toidutükid selle koostisosadeks. Mehaaniline seedimine on suurte toidutükkide füüsiline lagunemine väiksemateks tükkideks. See seedimisviis algab toidu närimisega hammaste poolt ja jätkub toidu lihaselise segamise kaudu mao ja soolte poolt. Maksa toodetud sappi kasutatakse ka rasvade mehaaniliseks purustamiseks väiksemateks gloobuliteks. Samal ajal kui toitu seeditakse mehaaniliselt, seeditakse seda ka keemiliselt, kuna suuremad ja keerukamad molekulid lagundatakse väiksemateks molekulideks, mida on kergem omastada. Keemiline seedimine algab suus sülje amülaasiga süljes, mis jagab liitsüsivesikud lihtsüsivesikuteks. Ensüümid ja hape maos jätkavad keemilist seedimist, kuid suurem osa keemilisest seedimisest toimub tänu kõhunäärme tegevusele peensooles. Pankreas eritab uskumatult tugevat seedekokteili, mida tuntakse pankrease mahla nime all ja mis on võimeline seedima lipiide, süsivesikuid, valke ja nukleiinhappeid. Selleks ajaks, kui toit on kaksteistsõrmiksoolest lahkunud, on see taandunud keemilisteks ehitusplokkideks---rasvhapeteks, aminohapeteks, monosahhariidideks ja nukleotiidideks.
Imendumine
Kui toit on taandatud oma ehitusplokkideks, on see keha imendumiseks valmis. Imendumine algab maost lihtsate molekulide, nagu vesi ja alkohol, imendumisega otse vereringesse. Suurem osa imendumisest toimub peensoole seintes, mis on tihedalt volditud, et maksimeerida seeditud toiduga kokkupuutuva pindala. Väikesed vere- ja lümfisooned sooleseinas korjavad molekule ja kannavad need ülejäänud kehasse. Jämesool osaleb ka vee ning B- ja K-vitamiinide imendumises enne väljaheidete kehast väljumist.
Eritumine
Seedesüsteemi lõplik funktsioon on jäätmete väljutamine protsessis, mida nimetatakse defekatsiooniks. Roojamisega eemaldatakse organismist seedimatud ained, nii et need ei koguneks soolestiku sisse. Roojamise ajastust kontrollib vabatahtlikult aju teadlik osa, kuid seda tuleb teha regulaarselt, et vältida seedimatute materjalide kogunemist.
Keel
